Väga paljud inimesed vihkavad distsipliini – seda, et mingil kindlal ajal või teatud ajaperioodi jooksul tuleb mingi tegevus ette võtta. Põhjused selleks on väga lihtsad: inimesed on distsipliiniga sidunud piisavalt suure piina (seda enamasti juba kooliajast). Millegi kindlatel aegadel tegemine võtaks neilt justkui ära vabaduse ning see kujutab endast ähvardavat ohtu ja pealesurutud lisa-kohustust. Samas annab aga kohustuste mitte-omamine ja nn “lõdvem distsipliin” näiliselt palju vaheldust ja põnevust – keegi ei käsuta meid ja me ei tea kunagi, mis täpselt juhtuda võib.
Teatud kindlate tegevuste tegemine kindla ajavahemiku jooksul ongi aga tegelik vabadus, sest see näitab, et inimene on saavutanud kontrolli oma elu üle ning saab ise valida, mida ta teeb. Me ei tohi unustada, et tegutsema ainult oma valikutest lähtudes ning valides distsipliini, valime ka enese vastu aus olemise. See on kontroll ning süsteemsus, mis võimaldab meil valida oma harjumusi ning seeläbi ka tulemusi, mida me saada tahame. Lõppkokkuvõttes saavutame lihtsalt oma elus oluliselt rohkem. Ei ole ilmselt vaja selgitada, et distsipliini puudusel peame enesele tihti väikseid “hädavalesid” ja põhjendusi välja mõtlema, mis aitaksid meil “ära osta” idee sellest, et distsipliin pole oluline. Lisaks annab distsipliin harjumused, mis hoiavad lõppkokkuvõttes aega kokku ning võimaldavad keskenduda olulisele.
Keegi teine ei saa meid kohustada tooma oma ellu distsipliini ja järjepidevust, mis tihti osutuvadki kriitiliselt olulisteks edu saavutamise tööriistadeks. Me saame seda teha ainult ise. Heaks mõtteks võib olla proovida kasutada distsipliini jõudu selleks, et hakata tegelema mõne uue ja arendava tegevusega (trenn, lugemine, kirjutamine vms) teatud kindlatel aegadel (näiteks igal päeval, igal tööpäeval, nädalavahetustel vms). Nagu teame, saab distsipliin meid ka olulisel määral aidata, sest peale paarikümmet päeva jääbki enamik inimesi tänu distsipliinile uue kasuliku asjaga tegelema.